Ekspress küsis minult kommentaari tsiviilasjale nr 2-20-12495 (minu nõue Kaupo Kutsari vastu seoses minu suhtes avaldatud laimuga). Saatsin Sulev Vedlerile sellise vastuse (täismahus):

See kaasus võtab “lühidalt” ehk umbes 4 aastat ja 1 kuu pärast hagi esitamist kokku kõik selle, mis on Eesti kohtusüsteemi puhul süsteemselt valesti ja mis vajab kohest tähelepanu. Kui Riigikohus annab aastal 2022 tehtud otsuses konkreetsed suunised selle konkreetse asja lahendamiseks, siis maakohus lähtub nendest suunistest ja teeb seadusliku lahendi – rahuldab hagi. Aga siis liigub asi ringkonnakohtusse ja seal ei mäleta Riigikohtu suuniseid enam keegi ja asi saab hoopis ristivastupidise lahenduse. Ja seda Riigikohtu 2024. a muutunud praktika alusel. Kui ma otsustasin 2020. a kohtusse pöörduda, siis polnud mul selgeltnägija võimeid, et näha ette, et 2023. a teeb Riigikohus kõigepealt lahendi, milles kinnitab seaduse sõnastuse kehtivust – et iga rikkumise korral tuleb hüvitist maksta. Ja et 2024. a tehakse kõik 180 kraadi ringi ja et nüüd võib kohus lugeda kellegi ebaseaduslikus tegevuses avaliku süüdistamise „tühiseks“ õigusrikkumiseks. Null õiguskindlust, null. Lihtsalt null. See teeb 60% praaki – 3 otsust on ebaseaduslikud, üks jõustunud ja üks jõustumise ootel.

Ma toon ka sellise näite. Nägin ühte naljavideot, kus soovitati minna lenduri kostüümis lennujaama baari ja jätta mulje väga suurest promillist veres. Kui nüüd see pull ära teha, siis lennufirma, kelle riietust see meenutab, neile oleks see väga raske olukord. Nad peaksid tegelema suure meediakampaaniaga, tegelema seletamisega ja mida kõike veel. Siis otsustab lennufirma minna pullivenna vastu kohtusse. Kohus ütleb 4 aastat hiljem, et aga noh, tal pole ju lenduriharidust, ta ei pidanud aru saama, et see võib lennujaamas viibivatele reisijatele nii halvasti mõjuda. Aga oluline on see, kuidas reisijad asja mõistsid, mida mitte see pullivend ise ette kujutas. Ja ometi, pärast sadu lahendeid, loen kohtuotsusest, kuidas see, kui Valga abivallavanemal pole juuraharidust ega piisavat arusaamist, siis ta ei saavat aru, mida võõras lugeja „väljapressimisena“ võiks ette kujutada. Siinkohal saab tsiteerida vaid Andrus Ansipi legendaarseid sõnu.

Kas ma kaeban selle otsuse Riigikohtusse edasi? Jah, muidugi kaeban, sest nii lihtsa “laimukaasuse” lahendamisel ei saa 4 aasta jooksul nii palju põhimõttelisi vigu teha ehk jätta seadus ja senine kohtupraktika kõrvale. Eks siis kohtusüsteem peab näitama, kas inimestele jääb võimalus usaldada kohtute tööd ja teha prognoose selle pinnalt, või on tegu loosirattaga – osta pilet ja küll siis pallidemasin sulle mingi kombinatsiooni keerutab.