Aga miks see kaasus võtab “lühidalt” kokku kõik selle, mis on Eesti kohtusüsteemi puhul süsteemselt valesti ja mis vajab tähelepanu.

Võtame järjest faktid ette ning vaatame asja üle. Eks ma kirjutan kunagi pikemalt lahti minu ettepanekud kohtusüsteemi arendamiseks ning siis saab igaüks analüüsida, kas neid võetakse arvesse või süsteemi juhtide ignorantsus stiilis “meie valitud taktika ei toimi, aga teame ikkagi kõige paremini” jääb peale.

Kui tahta midagi analüüsida, siis tuleb tulemusi mõõta ja analüüsida. Kui kogu kaasus üldistes arvudes kokku võtta, siis (1) asi on veel pooleli; (2) see on kestnud umbes 4 aastat ja 1 kuu; (3) selle aja jooksul on kohtud teinud 3 ebaseaduslikku otsust, ühe jõustunud (Riigikohtu otsus) ja ühe jõustumata otsuse (vaadeldav Tartu Ringkonnakohtu otsus). Kui ringkonnakohtu otsus jõustub, siis tähendab see kohtusüsteemis 60% praaki. Ma ei kujuta ette, missugune erasektori ettevõte suudaks tegutseda, kui tema tegevuses on kohati 60% praaki.

Siin on lühike tagasivaade sellele kaasusele ja faktidele. Esitasin hagi 28.08.2020. Esimene otsus sündis 17.05.2021 ja hagi jäi rahuldamata järgmistel põhjustel. Esiteks: kuna ma sõlmisin advokatuuri “sõbralikul suunamisel” Õnneli Matiga (sama teksti tegelik autor) kompromissi selle postituse suhtes, siis see laieneb ka kõigile teistele ja järelikult ei saa postitus minu õiguseid kahjustada. See õiguskäsitlus oli täiesti ebaõnnestunud (Riigikohus viitas ka sellele), kuna 2 inimese kompromissileping ei saa mõjutada lepingus nimetamata isikute vastutust. See on umbes sama hea, kui su naabrimees esitab näiteks veefirmale vee kvaliteedi suhtes pretensiooni ja sõlmib siis veefirmaga kompromissi, kus ütleb, et noh, veel pole justkui häda midagi, elame edasi! Aga siis kui sul on sama veefirmaga ja sama vee kvaliteedi suhtes ka pretensioon, siis pead suu kinni hoidma, kuna naabrimees juba “lahendas” vee kvaliteedi probleemi. Et jah, kui panna selle argumentatsiooni loogika lihtsasse keelde, tundub kohtu valitud loogika omapärane. Nojah. Teiseks polnud tekst laim, sest kuna teksti tootis Õnneli, kes on juuraharidusega, siis Kaupo, kes on küll Valga abivallavanem ja kellel võiks olla justkui rohkem nutti ja sotsiaalset tunnetust, ei pidanud selle õigsuses kahtlema (= oma peaga ei pea mõtlema, kui jagad juristi koostatud teksti. Nojah vol 2). Kolmandaks polnud tegu laimuga, sest kuigi advokaati ei või siduda tema klientide asjadega, siis minu suhtes see justkui ei kehti, kuna ajakirjandus on mitmeid kaasuseid kajastanud ja ma pean taluma kriitikat (= advokatuuriseadus ja advokaadi peamine tagatis Roberti suhtes ei kehti, sest ta on “erand” ja peab arvestama kriitikaga. Kui teised advokaadid esitavad nõudeid, mida võib vaidlustada, siis justkui nagu ei meenu, et advokaati oleks isiklikult kritiseeritud. Nojah vol 3). Kokkuvõte: minu väljapressijaks sildistamine pole õigusvastane. Kõik on ok, kõik on tip-top. Nii olevat väga okei teha.

22.10.2021 sain Tartu Ringkonnakohtult teada, et maakohus oli teinud kõik õigesti ja midagi muutmist ei vaja: Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

18.05.2022 tuli Riigikohtu otsus. Riigikohtu otsusest saime teada mitu olulist juhist õiguse kohaldamiseks. Need tunduvad nii loogilised ja üheselt mõistetavad, et paljud küsisid minu käest toona, et kuidas madalama astme kohtud üldse said vastupidise loogika alusel kaasust lahendada. Ma võin vaid oletada ja las igaüks jõuab selle järelduseni ise. Esiteks. Riigikohus juhtis tähelepanu vajadusele kohaldada seadust ja juhinduda senisest kohtupraktikast. Muuhulgas ütles Riigikohus sõnaselgelt, et Kolleegiumi hinnangul on kohtud kostja avaldatud väärtushinnangute õigusvastasuse kindlakstegemisel eksinud. Riigikohus ütles, et kui 2 inimest sõlmivad kompromissi, siis see ei muuda teiste isikute vastutust (vt see nn veefirma näide). Riigikohus tõi välja ka olulise nüansi madalama astme kohtute töö kohta: Lisaks ei nähtu maa- ega ringkonnakohtu otsusest ja pooled ei ole ka väitnud, et kohtu kinnitatud kompromissis tuvastati, et hageja kohta vaidlusaluste väärtushinnangute avaldamine ei ole õigusvastane. Siit võib järeldada, et üks peamistest argumentidest, mille tõttu jäi mu hagi kahes astmes rahuldamata, põhines justkui väljamõeldisel. TsMS § 5 lg 1 (juristid teavad) näeb sõnaselgelt ette, et kohus peab lahendama asja poolte esile toodu alusel ja ei saa omaloomingut teha (v.a juhul, kui kohus eelnevalt omaloomingu soovi arutab ja pooled saavad sõna sekka öelda; kindlasti ei saa seda teha otsuses üllatusena). Seega selle teemaga läks väga nihu.

Teiseks. Riigikohus kirjutas ka nii: Kostja põhjendas vaidlusaluses pressiteates sisalduvaid väärtushinnanguid hageja poolt eri isikutele (sh kostjale) esitatud nõudekirjadega. Seetõttu pidi maakohus vaidluse lahendamiseks tegema mh kindlaks nii pressiteate kui ka väidetavate nõudekirjade sisu, kusjuures nende olemasolu ja sisu tõendamiskoormis lasus kostjal (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr <a href=”https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-2-1-161-05″ target=”_parent” rel=”noopener”>3-2-1-161-05</a>, p 13). “Lihtsustatult” tähendab see järgmist: Riigikohus selgitas juba 31.05.2006 (ehk lahendi tegemise hetke seisuga 16 aastat tagasi), et hinnang ei ole kohane, kui see põhineb valefaktidel ning kui hinnang põhineb faktidel, peab väite esitaja tooma need faktid esile ja vaidluse korral tõendama. Sisuliselt tähendab see, et Kaupo pidi tooma kohtu lauale nõudekirjad, mis sisaldasid kõiki väljapressimise asjaolusid. Ja kui Kaupo ei suuda seda teha, tuleb hagi rahuldada, sest Kaupol pole fakte hinnangu andmiseks. Nüüd tuleb VÄGA OLULINE koht, sest siin annab Riigikohus madalama astme kohtutele konkreetse juhise, kuidas asja lahendada: Kui asja uuel läbivaatamisel ei leia kinnitust nõudekirjade olemasolu või nende sisu vastavus kostja väidetule, võib see viidata väärtushinnangu ebakohasusele. Kuna Riigikohus ei saa seaduse piirangu tõttu (TsMS § 688 lg 5 lause 1) tõendeid hinnata, siis märgivad nad oma juhise sellises krüptilises keeles, kuid see “võib viidata” tähendab praktikas sisuliselt võrdusmärki. Ehk kui ikka nõudekirjade sisu ei sisalda kõiki väljapressimise asjaolusid, siis on hinnang ebakohane. Sest keegi ei saa olla matemaatikas “loll”, kui tema testi vastused on kõik õiged.

Riigikohus tõi veel eraldi välja, et Maakohus märkis kostja avaldatud pressiteate väljendusviisi analüüsides, et pressiteates esitatud kriitika põhjendamatust ei ole võimalik hinnata, kuna pooled ei ole esitanud kohtule nõudekirju, mille alusel võis nende saajatel tekkida kahtlus hageja kutsetegevuse suhtes. Samas leidis maakohus, et nõudekirjades sisalduvad asjaolud ei ole vaidluse lahendamiseks olulised. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Sisuliselt ütles Riigikohus, et kui hinnang põhineb nõudekirjade sisul, tuleb asja uuel ringil nõudekirju analüüsida. Samal teemal öeldi ringkonnakohtu töö kohta nii: Kuna ringkonnakohus on jätnud maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tähelepanuta, on ka ringkonnakohus rikkunud asjaolude väljaselgitamise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 351, § 435 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4).

Riigikohus ütles, et OMA PEAGA TULEB MÕELDA ja täiskasvanud inimene vastutab oma tegevuse eest, ta ei saa enda õigusvastast käitumist välja vabandada sellega, et “keegi teine tegi ette”.

Neljandaks ütles Riigikohus: Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat veel avaliku elu tegelaseks.

JÄTKUB järgmises loos.