15.02.2024 teeb maakohus otsuse, millega rahuldab hagi. Kuna Kaupo on vaidlusaluse teksti eemaldanud, siis võtab kohus vastu ka minu loobumise vastavast nõudest. Kui keegi täidab nõude pärast kohtusse pöördumist, tuleb selle nõudega seotud kulu jätta kostja kanda. Maakohus viitab põhjendatult otsuse punktis 42 Riigikohtu suunistele: Riigikohus on käesolevas asjas andnud maakohtule suunised. Kuna kostja põhjendas vaidlusaluses pressiteates sisalduvaid väärtushinnanguid hageja poolt eri isikutele (sh kostjale) esitatud nõudekirjadega, peab maakohus vaidluse lahendamiseks tegema mh kindlaks nii pressiteate kui ka väidetavate nõudekirjade sisu, kusjuures nende olemasolu ja sisu tõendamiskoormis lasub kostjal.

Vahemärkus: minu jaoks isiklikult on õiguse kohaldamise vaatest kummaline, et kui keegi väidab, et nõudekirjas esinevad kõik väljapressimisele viitavad asjaolud, siis see pole faktiväide või kaudne faktiväide. Kui keegi ütleb, et pärismaailmas midagi esineb ning veel “kõik asjaolud” kaudu, siis allub see kontrollile “jah, esineb” või “ei esine”. See on minu jaoks faktiväite kontroll. Kohtud läksid selle peale, et tegu on hinnanguga. Noh, olgu nii. Samas tuli (tuleb) ikka kontrollida, kas nõudekirjades on siis need “faktilised asjaolud” sees või mitte ehk siis kas faktid vastavad tõele või mitte. Aga nagu näete, siis õiguse kohaldamine on üllatusi täis. Nii et kontrollida tuli ikkagi fakte 😀

PS! Kuna tegu on Õnneli kirjutatud tekstiga, siis pean tegema ka kokkuvõtte, kuidas läks mitmeaastane ristisõda ja kas mu võime tulevikku ennustada aastal 2020 oli hea ning kas minu sõnakasutus oli faktipõhine. Luban, et see saab olema üks humoorikas lugemine.

Aga enne maakohtu otsust on Kaupo ja Õnneli püstihädas. Kohus andis neile tähtaja esitada KÕIK tõendid, mis peaksid tõendama “kõik asjaolud” + “väljapressimine”. Kummaline, võib tunduda, eks. Kuidas saad hädas olla. Kui jurist, kes Ekspressi sõnul paistab 2020. a juunis arukas, räägib selget ning tasakaalukat juttu, tuleb nii jõuliste väidetega avalikult välja, siis peavad tal olema ju superhead tõendid. Superpõhjalik argumentatsioon. Läbi mõeldud strateegia. Aga tuleb välja, et nii see pole (khm, kas minu väited võisid olla Ekspressi artiklis õiged :D). Läheb reageerimiseks (st mängu tulevad pärast vaidlusaluse teksti avaldamist ilmunud artiklid ja teemad).

Õnneli ja Kaupo näevad kurja vaeva, et saada kohtu lauale “midagigi”. Nad esitavad kohtule ühe nõudekirja, mille sai Kaupo ühelt büroo kliendilt ning ühe teisele inimesele saadetud nõudekirja (kusjuures Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kliendi nõude selle isiku vastu). Rohkem pole. KAKS nõudekirja. Kohus võtab siis need kirjad ette. Vaatab ka muid “pabereid”.

Maakohus kirjutab valgustab otsuse punktis 44 seda, mida kõik teavad. Aga mille teadmine on kohati klikkide müügile keskendunud meediakajastuse, isehakanud juristide “mul on platvorm, võin enda kasuks valetada” suunamudijate ning pooliku info baasil nagu veidi sassi läinud. Nii lihtsast asjast nagu et advokaat peabki olema oma tegevuses kohati jõuline ning ta võibki kasutada konkreetset sõnakasutust – see ei tee advokaadist väljapressijat, see teeb advokaadist hea advokaadi. Maakohus kinnitab üle selle, mida me kõik teame:
Kohtu hinnangul ei ole nõudekirjade sõnastuses midagi, mis viitaks väljapressimisele. Ka ei saa isiku toiminguid (nõudekirja esitamist) oma õiguste kaitsmiseks või viidet nõudekirja mittetäitmisel kavatsusele pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, pidada väljapressimiseks. Kohtusse pöördumise õigus on põhiseaduslik õigus. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab väljapressimine varalise kasu nõudmist ähvardusega kasutada vägivalda, piirata isiku vabadust vms. Kohtu hinnangul ei saa nende nõudekirjade alusel teha järeldusi, et „nõudekirjas esinevad kõik väljapressimisele viitavad asjaolud“ ega anda hinnangut: „Meie silmis häbistab Robert Sarv oma käitumisega advokaadi ametit kui sellist ning seab ohtu sõna- ja  arvamusvabaduse jätkumise Eesti Vabariigis“. Nõudekirjade saatmine klientide nimel on advokaaditöö osa ning nõudekirja olemusest tuleneb, et selles esitatakse nõue, mis võib mh olla varaline. Põhjendamatuks ei saa pidada ka motiveerivate selgituste esitamist nõudekirjas, isegi kui nõudekirja saaja ei ole põhjendustega päri. Kohtule esitatud nõudekirjadest ei nähtu, et nende sisus oleks kohatuid ähvardusi, millised võiks kas karistusseadustiku mõttes või üldlevinud tähenduses ületada juriidilise motiveerimise piire ning olla käsitletavad väljapressimisena. Ka muu taustteave, millele kostja on viidanud enda väärtushinnangu kujunemisel ei ole selline, mis võimaldaks pidada avaldatud väärtushinnangut kohaseks. Seega on kohtu hinnangul tegemist ebakohaste väärtushinnangutega, kuna pressiteate sisu on põhjendamatu. Seega on kostja poolt taasavaldatud pressiteade hageja au teotava loomuga.

Kohtuotsusest tuleb välja, et nõudekirjade saatmine on advokaaditöö igapäev. Muidugi on. Kui advokaat paneb kirja saajale subjektiivselt ebameeldiva tõe kirja ja selgitab võimalikku tulevikuperspektiivi, siis see ongi advokaadi töö. See, et teatud üksikud inimesed tahtsid isiklikku tuntust sellele üldtuntud loogikale vastu vaidlemisega saavutada, ei muuda fakti.

Ükski pädev asutus (politsei ega prokuratuur) pole leidnud, et selles, kui advokaat saadab oma kliendi vastaspoolele nõudekirja, võiks esineda väljapressimise tunnuseid (jah, mitte “asjaolusid”, õige termin on tunnuseid :D).

Väljapressimine on lugeja jaoks ikkagi midagi ebaseaduslikku. Tahad saada midagi ilma õigusliku aluseta. Õigusvastaselt. Aga see, kui advokaat selgitab kliendi olukorda, tekkinud situatsiooni ja pakub võimaluse kompenseerida kliendi hinnangul tekkinud kahju, ei ole väljapressimine. Vaata ükskõik mis nurga alt – no ei ole väljapressimine.

Kuna see tundub nii no brainer kaasus, siis tekib tunne, et võidu vormistamine on vaid aja küsimus.