Ja mis siis ikkagi ringkonnakohtus juhtus. Mul pole kunagi olnud midagi vastu sellele, kui ma kaotan ausas võistluses ja ausa kohtupidamisega. Aga kaotada mängus, kus 60% ajast vilistab “Viktor Kassai“, siis noh. Ei viitsi. Pole sõnu. Kohtus peavad võitma faktid, parem esitus ja argumentatsioon.

Paratamatult jääb selline mulje, et kui muud variandid minu hagi rahuldamata jätmiseks said otsa pärast Riigikohtu lahendit (100% loogiline ja 100% seaduslik otsus) ning fakte hagi rahuldamata jätmiseks polnud, siis tuli appi võtta õiguse painutamine. Sest kuidas veel nimetada Riigikohtu juhistest mööda vaatamist, tõendite pinnalt vastupidiste järelduste tegemist või umbes KAKS AASTAT pärast minu laimamist aset leidnud sündmuste kasutamist hagi rahuldamata jätmiseks. See on juriidiline kobarkäkk.

Laimukaasuse lahendamisel EI OLE VÕIMALIK võtta üldjuhul aluseks fakte (tegusid, sündmuseid), mis juhtuvad pärast laimu avaldamist. See pole kuidagi ka loogiline, sest teksti sisu saab põhjendada ikka sellega, mis oli olemas ja kättesaadav nii avaldajale kui ka lugejale. Ka kahju ja talumiskohustust saab analüüsida ikka kahju tekitamise hetke pinnalt. Vastupidine ei allu ühelegi loogikareeglile. Lugeja saab ju arvestada vaid seda, mis on talle teada.

Keegi pole kunagi väitnudki, et postituse lugeja peaks nägema sõna “väljapressimine” taga karistusseadustiku § 214. Küll aga on tavakeeles sõnal “väljapressimine” väga kindel tähendus. See seondub ebaseadusliku ülekohtuga, vägivallaga ja selle tulemusel olematu nõudmise taga ajamisega. Ringkonnakohus üllatas esmakordselt otsuses mingi “emotsionaalse väljapressimise” väitega ning esitas näite, mis tekitab mulje, justkui ma oleksin käinud väljal tuult taga ajamas või olen täitsa debiil. KA SIIN ON JÄLLEGI MÄNGUREEGLID: esiteks tuleb vaadata KONTEKSTI (ehk kus, kes, millal ja mida avaldas) ning teiseks ei saa kohtud sellise omaloominguga esineda alles otsuses (Kaupo ega Õnneli kordagi sellisele argumendile ei viidanud!). TsMS § 5 lg 2 keelab kohtul selliseid üllatusi teha.

KONTEKST. Siinkohal tulebki tõele au anda ja naasta faktide juurde, et Kaupo (ega Õnneli) pole kordagi pidanud silmas emotsionaalset väljapressimist. Digitoimik on lahe, seal on crtl + f (otsing!) funktsioon ja see võimaldab u 900 lk teksti seest teatud sõnu otsida. EI LEIDNUD.

Niisiis. Avaldatud teksti kontekst ei võimalda jõuda emotsionaalse väljapressimise juurde. Kõigepealt puudub Kaupo tekstis sõna “emotsionaalne” või viide sellele, isegi kaudne. Võtame selle teksti siis korraks ette:

Õigusnõu poole on pöördunud mitmed inimesed, kes on seadnud kahtluse alla advokaadibüroo Emerald Legal poolt väljastatud nõudekirja seaduslikkuse ja moraalse küsitavuse, kuna nõudekirjas esinevad kõik väljapressimisele viitavad asjaolud. Nõudekiri on esitatud juriidiliselt küsitavas vormingus, milles väidetakse, et advokaadibüroo Emerald Legal, Rober Sarv isikus on „kannatanu“ esindaja ning seejärel kirjeldatakse pea kõigis nõudekirjades kopeerituna korduva tekstina esindatava kannatusi […].

Mis selles konkreetses tekstis võimaldab väita, et tegu on emotsionaalse väljapressimisega? Mitte midagi.

Vaatame korraks, mida ütlevad päriselu faktid. EKI seletava sõnaraamatu järgi on väljapressimise kõige levinum tähendus: varalise kasu nõudmine ähvardusega kasutada vägivalda, piirata isiku vabadust vms. Lunaraha väljapressimine. Sattus väljapressimise ohvriks. Jah, seal on mainitud ka mahla väljapressimist, kuid kõik (hahaaa :D) saavad aru, et jutt ei käi mahlast.

Teksti põhirõhk on suunatud tegevuse seaduslikkuse kahtluse alla seadmisele (= ebaseaduslikule, õigusvastasele tegevusele) ning nõudekirjas KÕIGI väljapressimisele viitavate asjaolude esinemisele. Sõna “kõik” on absoluutse sisuga ning kõik (hahaaa :D) mäletavad 8. klassi eesti keele tunnist, kuidas õpetajad keelasid absolutiseeriva iseloomuga sõnade kasutamist, sest üldjuhul ei ole “kõik”, “kogu aeg” jne õige. Seega, kui ringkonnakohus oleks tahtnud analüüsida teksti ja konteksti, siis ainuüksi sõna “kõik” kasutamine pidi võõra lugeja jaoks sisendama vaid üht – siin pole muud varianti kui ebaseaduslik tegevus. “Kõik” = vaidlust ei saa olla, pole isegi 1% vastupidist tõenäosust. Ka see “moraalne küsitavus” viitab ebaseaduslikkusele, amoraalsusele. [vahemärkusena: kui ma seda lauset loen, siis nii vigast lauset annab ikka otsida – pöördusid inimesed, kes seadsid kahtluse alla ka moraalse küsitavuse. Nojah :D]

Seega kontekst, kui vaadata asja objektiivsest küljest, ei võimalda isegi jõuda “emotsionaalse väljapressimiseni”. JAH, muidugi, sõnadel on erinev tähendus, kuid sõnade tähenduseni saabki jõuda vaid konteksti kaudu. Mitte sellist shortcutti pidi nagu ringkonnakohtu otsuses. Et mõtlen välja suvalise tõlgenduse, kuidas ühte sõna võib mitmeti mõista, valin neist kõige “kaugema” tähenduse ja siis jätan hagi rahuldamata. Mängureeglid seda ei luba.

Ka kohtupraktika ei luba. Tallinna Ringkonnakohus leidis juba aastal 2020. a asjas nr 2-19-15896, et negatiivses kontekstis avaldatud väljenditel on võõra lugeja jaoks negatiivne sisu: Ringkonnakohus märgib, et väljend peast soe võib omada erinevaid tähendusvarjundeid, muu hulgas tögavat või leebelt naljatlevat, mille puhul ei ole ütlejal soovi teist inimest alandada ja mõistlik inimene seda sellisena ka ei võta. Kuid selle hindamisel, kas konkreetsel juhul on tegemist au teotava väärtushinnanguga, tuleb arvestada konteksti, milles see on avaldatud ning seda, kuidas mõistlik isik sellest võis aru saada. Arvestades asjaolu, et praegusel juhul kasutas kostja väljendit peast soe koos väljenditega kohutav jõletis ja süüdimatu, ning kostja kommentaari tervikuna vaadates on see hageja suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist hageja au teotava väärtushinnanguga, millega kostja soovis halvustada hageja vaimset seisundit. Tundub loogiline? Sest nii ka on. Kas kogu Kaupo/Õnneli tekst oli minu suhtes äärmiselt negatiivne – jah, oli. Isegi ringkonnakohus märkis, küll muus otsuse punktis, et tegu on väga kriitilise arvamusega.

KÕIGE KURVEM on see, et ringkonnakohus ei jõudnud kordagi teemani, kas ükski päriselu fakt võiks toetada nõudekirjade suhtes avaldatud hinnangut. KUIGI Riigikohus andis selleks madalama astme kohtutele selgesõnalise juhise – palun vaadake ja analüüsige nõudekirju. Ka ei loe välja, miks peaks eelistama konkreetse teksti puhul ringkonnakohtu osundatud teoreetilist sõna tähendust. Lõppastmes ei saagi aru, mis tähenduse ringkonnakohus sõnakasutusele andis. Analüüsiti suvalist varianti ja öeldi, et nende analüüsitud tähendus kõlab mingis kontekstis tobedana. Selles kontekstis kõlabki tobedana.

Üllatusi jagub ja jagub. Näiteks saame teada, et Valga valla asevallavanem ja enne unistuste ametikoha saamist aktiivselt poliitikas osalenud inimene (vallavolikogu liige) pole avaliku elu tegelane: Olukorras, kus avaliku elu tegelase tegevuse suhtes avaldab arvamust isik, kes ise ei ole avaliku elu tegelane, on sellel arvamusel eelduslikult väiksem kaal kui vastupidises olukorras. Minu teada on just avalikku ametit pidavad inimesed käsitletavad kui avaliku elu tegelased, sest nad suunavad ühiskondlikke protsesse, näiteks osalevad avaliku ressursi kasutamisel. Näiteks nad osalevad poliitikas. Üldtuntud definitsiooni järgi on Kaupo avaliku elu tegelane.

Lisaks saame teada, et ringkonnakohus arvestab “tõendeid” ja väiteid, mille kohta pole ükski kohtuaste öelnud “Jah, võtame vastu.” Tuleb välja, et kui sinu vastaspool esitab Riigikohtule adresseeritud vastuses sisulisi tõendeid ja väiteid veebilinkidena (!!) (ja mitte menetlusõiguse rikkumise tõendamiseks, mis on ainus lubatav olukord), siis on need toimikus automaatselt sees ja neid võidakse sinu vastu ära kasutada (#Mirandarights ei ole tagatud, sõbrad!). Teadupärast on uute väidete esitamiseks kindlad reeglid. Teadupärast Riigikohus ise tõendeid ei kogu ega uuri, mis tähendab, et Riigikohus ei võta selliseid tõendeid vastu. Edasi pole ükski kohtuaste öelnud, et ta võtab selle “tõendi” vastu. Kohus ei võta veebilinke vastu ega käi ise veebis uudiseid lugemas (vähemalt nii on sadades kaasustes mulle ja kolleegidele väidetud), need tuleb esitada väljatrükkidena ja õigel ajal.

Ringkonnakohus üllatas – nii sellega, et 16.06.2020 avaldatud teksti sisu on võimalik põhjendada juunis 2020. a tekkinud situatsiooni analüüsida KAKS AASTAT HILJEM aset leidnud sündmustega, kui ka sellega, et “tõendeid” võetakse vastu nüüd siis niimoodi.

Et mõtestada see mittejuristi jaoks lahti, siis see näeb välja umbes nii. Saad juunis 2020. a külapoe ees rusikaga vastu nina. Silm läheb siniseks, valus ja ebamugav on olla juunis 2020. Aga aastal 2022. a kriimustad ise nägu. Siis kui kohus venitab sinu 2020. a juhtumi (kahjunõude) läbi vaatamisega lausa 4+ aastat, siis saad aastal 2024. a teada, et kuna said 2022. a ka kriimustuse, siis 2020. a ei saanud valus olla. Neela alla. See ei allu ühelegi loogikareeglile.

Ringkonnakohtu otsuses aga seisab:

Kostja on oma vastuses kassatsioonkaebusele viidanud err.ee 8. veebruari 2022 uudisele pealkirjaga „Advokatuur arvas Robert Sarve oma liikmete seast välja“ (dtl 454). Uudise kohaselt toimus see põhjusel, et advokatuuri kutsesobivuskomisjoni hinnangul hageja teadmised kutsenõuetest ega kutse-eetilised tõekspidamised ei vasta advokaadile esitatavatele nõuetele. Uudises on tsiteeritud advokatuuri esimeest: „„Kutsesobivuskomisjon ei põhjendanud otsust ühe eksimusega, vaid mitmete järjepidevate rikkumistega, mis jätkusid ka pärast tähelepanujuhtimisi,” selgitas Eesti Advokatuuri esimees Jaanus Tehver. “Kohatud avalikud sõnavõtud ja advokaadikutse maine kahjustamine oli üks etteheide mitmete seas,” lisas ta.“ Kostja on viidanud ka asjaolule, et advokatuurist välja arvamisele eelnesid 13. mail ja 3. juunil 2021 vastuvõetud distsiplinaarotsused (dtl 454). Hageja ei ole neile väidetele praeguse asja menetluses vastuväiteid esitanud, seega loeb kohus tõendatuks, et hageja on advokatuurist välja arvatud kutsenõuete korduva rikkumise tõttu.

Ehk siis minu õiguseid ei saanud 2020. a rikkuda (st mind ja minu ametipidamist ei solvatud), kuna 2022. a arvati mind advokatuurist nn skandaali saatel välja. Whattt! Kuidas advokatuurist välja arvamine 2022. a ja 2020. a juuni võimalik laim võiksid olla seotud, otsusest välja ei loe.

Vaadake, nimelt seab seadus kohtuotsusele ka jälgitavuse nõude. Tavakeeles tähendab see, et iga järeldus, mille kohtunik(ud) teevad, peab põhinema esitatud tõendil või õigusel. Kohtunik(ud) ei tohi asju välja mõelda. Praegu võib öelda, et dtl 454 ehk digitoimiku leht nr 454 ei sisalda informatsiooni nõudekirjade sisule või nõudekirjadele antud hinnangu kohta. Isegi Õnneli-Kaupo tandemi enda kohtule esitatud info ei sisalda seda järeldust, milleni ringkonnakohus üllatuslikult jõudis (kopeerin selle dtl 454 olulise sisu siia):

NB! Kuidas saab menetlusreegleid rikkudes esitatud “tõendile” või väitele, mille suhtes pole ükski kohtuaste hagejalt arvamust küsinud (!!), esitada vastuväiteid, ringkonnakohtu otsusest ei selgu. Või et kuidas on selles arusaamatus viites või Õnneli-Kaupo dtl 454 lõigus infot konkreetse väidetava “esinevad kõik väljapressimise asjaolud” teema lahendamiseks. Kohus peab olema hilinenult ja menetluse üldisi reegleid esitatud väidete ja tõendite suhtes olema konkreetne: kohus peab võtma selgelt seisukoha, kas hilinenult esitatud väiteid-tõendeid üldse arvestatakse ja tegema selle ka menetlusosalistele teatavaks. Seda pole tehtud.

KUIDAS VEEL saab kohus menetlusseadust oluliselt rikkuda? Kuigi kohtud on korduvalt rõhutanud, et kohtud ei ava veebilehtede linke ja veebilehtede sisu tuleb esitada väljatrükina (ja seda POLE väljatrükina esitatud), siis praegu ei saagi üheselt aru, kas kohus tegi lingi lahti ja luges portaali või mitte. Tegin praegu lingi lahti ja seal pole nõudekirjade sisu kohta sõnagi. Aga protseduuriliselt on oluline meelde jätta: kohtud ei käi hagimenetluses linke avamas.

Küll aga selgub siit ridade vahelt, et eesmärk pühitseb abinõu ehk seadus ja eelnev kohtupraktika ei loe, kui eesmärk on mulle ära panna. Ringkonnakohus jätab justkui mulje, et mul jäi midagi tegemata olukorras, kus kohus ise Viktor Kassaid tegi. Lihtsalt pole sõnu.

Ja ringkonnakohtu otsuse kokkuvõttena saabki öelda: tõesti, kõik hinnangud ja arvamused ei pea olema meeldivad, kuid kohtupidamine peab toimuma alati seaduses sätestatud reeglite alusel ning näima väljapoole aus.

JÄTKUB.