Kui ma kunagi aastal 2011. a Glimstedtis ühte väga mahuka ehitusvaidluse dokumenti kirjutasin, siis mõtlesin, kuidas ma märgin üles kogu selle teksti, mille ma elu jooksul juristitöö raames toodan. Või vähemalt statistika. Ja ma ei pidanud piisavalt oluliseks väga head süsteemi välja mõelda ning eks toona oli selliste tehniliste teemade järjepidevusega nii ja naa. Kui oled 23-aastane, siis sellise statistika pidamine pole just prioriteet. Usun, et olen elu jooksul kirjutanud kümneid tuhandeid lehekülgi tekste.

Samuti olen erinevate teemade käsitlemise ajal aru saanud, et see, kuidas ma kirjutan, või teemad, mida puudutan, lähevad inimestele korda. Tekste ootavad ju nii need, kellele ma meeldin, kui ka heiterid – igaühele midagi 🙂

Ka teemasid, millest kirjutada on omajagu – olen näiteks aastaid lubanud, et võtan pulkadeks ja toon välja minu advokatuurist lahkumise faktid. Just faktid ning ka eelloo, ka kõige värvikamad näited. Seni on kirjutamine jäänud rohkem ootele, kuna olen pidanud teisi teemasid olulisemaks ja otsustanud kirjutamisega oodata. Nagu on näha, siis kuigi “lahutus” sisaldas üksjagu emotsioone, on nüüd kõik piisavalt rahunenud, et emotsioonid enam faktide mõistmist ei blokeeriks (kusjuures võib-olla ka minul endal!).

Luban, et kajastan enda kõige põnevamaid kaasuseid natuke seestpoolt, n-ö köögipoolelt. Avan detailid, miks ma valisin just sellise strateegia jne. Kirjutan, miks ma julgen võtta Eesti kõige kõmulisemad kaasused. Mida ma tunnen sellel ajal. Ja muidugi ka minu teekonna, nii palju kui võimalik, õppetunnid ja kogemused – kui see inspireerib kas või ühte inimest, on väga hästi. Kuna teatud teemad sisaldavad kutsesaladust ja teiste inimeste eraelu fakte, siis teatud teemad tulevad üldisemana. PS! Ja kui saan Kadi kampa, siis kirjutame veidi ka suhete teemal, lapse saamise teekonnast ning vanemaks olemisest.