Kui avalikult peaks kohtuasju arutama, sel teemal kirjutan kunagi ka pikemalt. Kuna inimesed on siiani saanud väga ühekülgset versiooni nn Maroko kaasuse teemal, siis on mul kliendi nõusolek avaldada seda kaasust puudutavaid detaile 100% ulatuses – hakkame samm-sammult sellega pihta ning kindla intervalliga saab kogu meediakajastus analüüsi läbi faktide. PS! Kaasuse lähem analüüsimine võimaldab maksumaksjal mõista, kas riigieelarvesse võiks lisaraha leida hoopis läbi juba kogutud raha parema kasutamise.

Eks vanakoolikad võivad olla šokis ning oodata on arvamuste avaldamist lähtepunktist, et muutuvas maailmas peaks asju tegema ikka samamoodi nagu “omal ajal” sai tehtud.

Kas teadsid, kui ebavõrdses seisus on kaitsealune, kes viibib vahi all, võrreldes prokuratuuriga? Esimene ebavõrdsuse koht avaldub meediakajastuses. Prokuratuur paiskab suvalisel ajahetkel meediale suvaliselt infokilde, mille käsitlemine (nendest aru saamine, edasine iseseisev uurimine ja analüüsimine) sõltub täielikult ajakirjanikust – kuidas tema teemat näeb, kuidas ta isiklikult sellesse suhtub jne.

Et saada ajakirjanikust ja meediamaailmast paremini aru, siis suurem osa teemadest peavad müüma klikke. See tähendab, et kui valida on kellegi üksikisiku õiguste austamise ja klikkide müümise vahel, võidab 99% juhtudel klikkide müük. Kusjuures vahet pole, kas tegu on riigi rahaga peetavate kanalitega või erasektoriga – kõik võistlevad publiku tähelepanu nimel ning see on määrav. Seega teemakajastus on üldjuhul selline, mis peab tekitama skandaali, inimesi ärritama-ässitama, tekitama leerid.

Nii on ka “Maroko kaasuses”. Kas olete näinud kas või ühtegi lugu, intervjuud või arvamust spetsialistilt, kes oleks avanud asja muu versiooni? Selliste teemade puhul on alati lihtne istuda paati, mis mõistab kohe kellegi hukka isegi siis, kui fakte pole teada. Sest juba keegi kriiskas, et “peategelane” on värdjas ja tuleb kividega surnuks loopida.

Vaatame korraks asja alguse meediakajastusele peale. 20.02.2024 kirjutab Ekspress pika loo detailidest, mille nad saavad teada politseilt. Arusaadav, lugu on traagiline ja vapustab ühiskonda. Kui ma sellest kuulen, siis mõtlen samuti, et kuidas selline asi saab võimalik olla. Politsei toob välja vaid kaks võimalust: (1) ettevaatamatusest surma põhjustamine ja (2) tahtlik tapmine. Muud uurimisversiooni KORDAGI ei püstitata. Võin saladuskatet kergitada, et kordagi pole uuritud näiteks versiooni, mis käsitleb planeerimata kodusünnituse traagilist lõppu. Siin vajutatakse publikule mällu vaid üks infoühik – lapse ema peab olema kindlasti “mõrvar”, siin polegi teist võimalust. PS! Saladus pole ka see, et samasugune meediakajastus jätkub tänaseni.

26.02.2024 üllatavad Ekspressi artiklis “Suure-Lähtru juhtum vapustas lapsendamisega seotud ametnikke. Nad teavad, et beebi oleks tundidega uue kodu leidnud” kõnelenud “asjatundjad” oma ignorantsusega. Pikalt polegi vaja artiklit lugeda, kui igapäevaselt lapsendamisega tegelev asjatundja (jätame ta nime siinkohal välja, sest oluline pole tema isik, vaid tema ignorantne käitumine) lööb teemale omakorda inimeste alateadvuse mõjutamiseks rusikaga vastu lauda. Tema mõte kõlab nii: kui lapse ema oleks lapsest inimlikul moel loobunud, oleks laps kohe kodu leidnud. Iga päev ootavad kümned pered seda kõnet, et saavad lapsendada. Oeh. Hiljem lisandub veel kirsikesi kreemikoogile stiilis: […] kuidas riik saanuks noore naise tegu ennetada. No mida?! Teema jätkub sellega, kuidas ajakirjanik justkui kiidab vastutustundlikke ja hoolivaid emasid, kes otsustavad lapse lapsendamiseks anda ja ei tapa last. Huhhhhh!

Teemakäsitlus on igati mõistetav, kuid käsitluse ühekülgsus mitte. Kas teine riigiamet ulatas prokuratuurile abikäe meedia abil inimeste arvamuse suunamiseks? Ei tea. Aga 26.02.2024 seisuga pole isegi ametlikku lahanguraportit veel koostatud. Kuidas saab “asjatundja” öelda, et ema ei loobunud lapsest inimlikul moel? Kust ta seda teab või üldse teada saaks? PS! Kuna tegu on avaliku sektori töötajaga, siis ootan huviga, kas see inimene ja tema tööandja võtavad midagi ette selle kaudse vale klaarimiseks. PS vol 2! Kui me räägime laimust, siis laimu puhul saab eristada kaudset ebaõiget faktiväidet, mille puhul jätab laimaja mulje, et talle on teada tõsikindlad faktid, kuigi fakte-tõendeid tegelikult pole.

Inimeste mällu, eriti just alateadlikult, istub aga väga osavalt mõte: kui ema oleks loobunud inimlikult… = see tähendab, et ema tappis igal juhul lapse. Muud varianti pole. Sest üks proua veel ütleb nii, ta ju spetsialist… Aga noh, ta võib ju ametinimetuse järgi spetsialist olla, kuid tema teemakäsitlus põhineb ignorantsusel. Spetsialist, kes hindab päriselt fakte ja tõde, poleks kunagi midagi sellist öelnud. Kuna teema vajab ühiskondlikku käsitlemist (ja võibki lõppeda hoolimata faktidest hoopis näidispoomisega just sellise stiiliga spetsialistide tõttu), siis oleks saanud sama teema raames jätta “valetamata” ning rääkida võimalusest laps lapsendamiseks anda. Klikid oleks ikka ära müünud.

PS! See poleks ka esimene kord, kui riigiasutused rikuvad läbi otsese või kaudse vale avaldamise üksikisiku õiguseid (kirjutan eraldi nn Tartu abilinnapeade, kes prokuratuuri sõnul olid äraostetavad, aga u 900 päeva hiljem selgus kohtuotsusest, et tõendeid sellise väite avaldamiseks polnudki ning millega Riigikohus siis meid kõiki üllatas).

Inimestele valetati selles, et justkui ema polevat loobunud lapsest inimlikul moel ehk tegu on kindlasti, kuigi jällegi tõendeid pole, surma põhjustamisega. Ta polevat vastutustundlik ja hooliv. Ema põhjustas lapse surma. Pfffffff…

Nii et vot need on sinuga manipuleerimise võtted, mille tulemusel jäädki ühe tõega – selle “tõega”, mida sulle viisakas vormis pähe istutatakse. Ja enamjaolt nii, et sa ise ei saa arugi sellest. 2-3 päeva hiljem, kui keegi teema tõstatab, on sul selge “veendumus”, mis tegelikult toimus. Reaalsuses räägid sa aga suure tõenäosusega edasi tädi, kes ignoreeris fakte, juttu.

Lootus sureb viimasena, et 26.02.2024 artikkel oli tegelikult heade kavatsustega inimeste soov teemat käsitleda ning kuna nende tõlgendust mõjutas politsei ühekülgne info, siis nii juhtuski. Kui see oli kellegi tahtlik tegevus, siis üheltpoolt müts maha supermanipuleerimise võtte kasutamise eest ja teisalt küll elu selles osas tasakaalu paika seab.

Kokkuvõtvalt on need kõigest mõned üksikud näited, miks nn Maroko kaasust tuleb kindlasti avalikumalt arutada. Toome teie ette faktid ja igaüks saab siis otsustada.