Võiks öelda, et ajakirjanikud pommitavad mind päris tihti, kohati isegi iga päev, küsimustega selle nn Maroko kaasuse kohta. Kuna efektiivsem on vastata kõigi küsimused korraga, siis edaspidi teemegi nii, et siin saab kõik vastused.

Küsimuste tekkimine on täiesti mõistetav. Teema on “kuum” ja pakub pinget kõigile. Pole siiani kohanud inimest, kellel sel teemal poleks oma seisukohta. 95% juhtudel on tegu poolikute faktide põhjal tehtud järeldustega. Olen siiani kohanud kokku 4 inimest, kelle näo miimika ja seisukoht ei reedaks “see ****** on igal juhul süüdi ja peaks põrgus mädanema”. Niisiis tekib järgmisena küsimus, eriti minu tutvusringkonna inimestel, et miks ma selle kaasusega üldse tegelen, kui võiduvõimalus on (meedias avaldatud poolikute faktide pinnalt) null? Kui see on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii rõve keiss? Miks sa seda inimest üldse aitad? Ta on ju süüdi?! Jaaaaaa niiiiiiiii edasiiiiiiiiiii…

Selleks, et aru saada, miks ma olen võtnud kaasuseid, millest 90% juristidest-advokaatidest keelduks, tuleb tõdeda lihtsat fakti – elu on harva must-valge. Nii lihtne see ongi. Ma mõistan, et igal vaidluse poolel on alati oma lugu rääkida. Alati. See ei ole lugu, mida mõni ajakirjanik läbi oma vaatevinkli ja tihtipeale pooliku (st talle teadaoleva) informatsiooni pealt “tõena” presenteerib ja mille pinnalt tekib avalik arvamus. See on inimese enda lugu. Tal peab olema õigus see lugu ära rääkida ja küll siis talaarides inimesed (kohtunikud) ütlevad, kuidas nemad seda asja näevad. Ma ei mõista kunagi kellegi üle kohut ja ei anna hinnanguid – see kuulub kohtunikele. Mina aitan tal oma loo ära rääkida.

Sukeldume korraks ka teooriasse. Sest selles kaasuses saab määravaks see, kas kohtupidamises saavad määravaks emotsioonid või ratsionaalne mõtlemine, mis lähtub faktidest.

Fakt on informatsioon ilma emotsioonita. Näiteks väljas on -25 kraadi. Arvamus on fakt + kogemus. Näiteks -25 kraadi juures tuleb inimesel, kes pole piisavalt karastunud, panna selga talveriided. Ignorantsus on kellegi arvamus ilma faktideta. Näiteks väljas on -25 kraadi, aga ei vaata kraadiklaasi ja eirab seda fakti. Lollus on kellegi, kes ignoreerib fakte, arvamus. Näiteks: keegi vaatab kraadiklaasi, väljas on -25 kraadi, aga inimene elab oma peas mõttega, et talveriideid selga ei pane ja läheb “ebasobivas” riietuses välja.

Eks igaüks saab faktide põhjal ise otsustada, kui palju on praegu meie ümber lollust ja kes vastutab lolluse eest.

Ma luban, et kirjutan eraldi postituse – nn lihtsas keeles – selle kohta, missugused on mängureeglid (ehk juriidika) krimikaasuste lahendamiseks. Et kui me mängime jalgpalli reeglite järgi ja inimestele läheb väga südamesse, kui reegleid ei järgita, siis ka krimis on omad reeglid ja mäng peab käima ka seal reeglite järgi. Mitte kellegi ignorantsuse alusel.

Järgmises postituses hakkan avama järjest avama kaarte. Seniks aga naudin veidi päikselist pühapäeva 🙂