Viimane kommentaar: Suure-Lähtru teema
Panen siia lühidalt kirja minu kommentaari kõigile lugemiseks. Kuna teemas on palju juriidikat ja kõlavat kantseliiti, mida ajakirjanduses kohati painutatakse vastavalt vajadusele või mis jäetakse avamata, kuna mõistete sisu ja teema pole üheselt arusaadav ning kes tahab võtta riski, et hiljem peab tegelema laimuteemadega. Kusjuures, pange tähele: kaitsetaktika ja -versioon on olnud algusest peale ühesugune, sellest pole suudetud maha kraapida isegi millimeetrit. Süüdistusversioon kukkus aga kohtus pea peale: kui lükkasime ümber kõigepealt väljamõeldised ja oletused ning seejärel palusime eksperdil rääkida ammendava tõe, jäi süüdistusest väga vähe alles. Kaitsja ei vaidlustanud ühegi tõendi kogumist, prokurör sai kogu paki lauale panna ja ette näidata. Kui asjas pole sisu, siis pole mõtet vaielda tehnilistel/menetluslikel teemadel. Ja siis ühes pealt kuulatud kõnes: Kairi räägib perekonnaliikmega, kes ütleb Kairile, et ma ütlesin, et Kairit pole võimalik süüdi tunnistada. Kuidas ma seda juba enne toimiku nägemist võisin teada? Vaatasin teaduse ja seaduse poole ning sain vastused. Kui vastus oleks olnud teine, oleks ka edasised sammud olnud teised.
Esiteks, miljoni dollari küsimus: miks ei ole võimalik Kairit süüdi mõista? Sest puuduvad ükskõik missugused tõendid, mis kinnitaksid, et beebi surm saabus Kairi teo tagajärjel. Punkt. Need tõendid on puudunud algusest peale. Jah, see võib skandaali- ja klikimüümise maiguga meediakajastuse valguses tunduda “ebaõiglane”, “ülekohtune” ja mida kõike veel. Kuid see on fakt. See ei ole minu väljamõeldis või oletus, need on vande all üle kuulatud kohtuarsti lõplik seisukoht ning must-valgelt ekspertiisiakti kirja pandud faktid.
Ekspertiisiakti järgi võis surm saabuda kahel põhjusel: (1) hingamispuudulikkus (st kopsus toimunud deformatsioon) ja (2) verekaotus. NB! Kusjuures ekspert ei osanud öelda, kumb saabus varem. Siin tuleb appi seadus (KrMS § 7 lg 3 = kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks) ja tuleb lugeda, et surm saabus süüdistatavale soodsamal põhjusel. Vastupidine oleks võimalik vaid siis, kui kohtuarst oleks tõsikindlalt öelnud, et surm saabus näiteks verekaotuse tulemusel. Kuna seda pole kunagi väljendatud, ei saa seda oletada ega aluseks võtta. Kuna surm saabus minutite jooksul (vaidlusväline fakt) ning lastearsti selgitatud teooria järgi võiks verekaotus põhjustada surma pärast 10 minutit, siis intelligentsed inimesed saavad aru – jätkame hingamispuudulikkuse teemaga, sest väidetav verekaotus sai surma põhjustada 10+ minuti pealt, aga ilma hapnikuta peab inimene vastu 1-2 minutit.
Kohtuekspert nimetas kopsus toimunud füüsilise muutuse kopsukelme rebendiks. Peatusin kaitsekõnes sellel, kuidas kohtueelses menetluses pandi lihtsalt klapid pähe ning ratsutati edasi vaid lämmatamise või ebaõnnestunud elustamisega. Kordagi ei tekkinud ühelgi inimesel (NB! Asjaga tegeles kokku umbes 15-20 inimest) mõtet – et oota, aga SEADUS KÄSIB meil välja selgitada tõe, mitte inimese kohtus loputamiseks miinimumi, uurime ka näiteks terviseriket, uurime muid põhjuseid, mis võisid surma põhjustada; kas saame midagi välistada. Teeme selgeks, kas saame tõsikindlalt väita, et surm saabus süüdistatava käitumise tulemusel. Palun väga: KrMS § 211 lg 2 sätestab, et Kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Ei uuritud. Kõige naljakam on, et keegi pole selle kohta siiani kordagi midagi küsinud ka.
Ja siis kirsike kreemikoogil. Prokurör saab sõna repliigiks ja tema mõtte kokkuvõte kõlas umbes nii: aga kohtueelses menetluses on ekspert nimetanud kopsukelme rebendi tekkimise ühe põhjusena lämmatamise. Jah, on, aga pärast, s.o ajaliselt hiljem ekspert täpsustas oma seisukohti. Siin on väga oluline aru saada kriminaalmenetluse loogikast: kohtueelses osas saavad uurimisasutus, prokuratuur ja muud riigiasutused teha põhimõtteliselt mida iganes. Jah, justkui seadus peaks panema mingid ülesanded, piirid ja õigused-kohustused, kuid see “mida iganes” sõltub väga palju konkreetse ametniku südametunnistusest ja maailmavaatest. Et kui olen mendi mentaliteediga, siis lõppastmes savi, tirime asja kohtusse ning siis las kohus otsustab. Äkki joppab ka veel ja pannakse süüdi. Seega ei saa kaitsja ega süüdistatav mõjutada kuidagi seda, mis on kohtueelses osas kirja pandud. Kaitsja ja süüdistatavad saavad kohtumenetluses eksperti küsitleda. Seda me ka tegime. Kopeerin siia kõige olulisemad eksperdile esitatud küsimused ja tema antud vastused:
Minu küsimus: Antud olukorras, kas teie töö tulemusel, teie ekspertteadmiste kohaselt on võimalik selle konkreetse lapse puhul määratleda hingamispuudulikkuse tekke põhjust. Kuidas tekkis kopsukelme rebend? Eksperdi vastus: Ei ole. = ekspert kinnitab vande all kohtus, et hingamispuudulikkuse tekke põhjust ei saa määratleda. See on protokollis sõnaselgelt kirjas.
Teine oluline küsimus: Kas saan õigesti aru, te ei saa praegusel teie töö tulemusel välistada näiteks terviseriket, mingit muud kui emast tingitud asjaolu? Eksperdi vastus: Lahangud ja uuringud on sedastanud, et laps on hinganud ja ta on ise hinganud [kommentaar: see pole kunagi vaidluse all olnud], mis tähendab seda, et ta hingamine hakkas peale ikkagist. Miks see ära lõppes, ei ole teada täpselt.
Kolmas küsimus: Jah, ja seda ma tahangi teada, et kuna neid põhjuseid võib olla palju, miks see hingamine üks hetk lakkas, siis mina küsingi teilt, et kas te saate välistada ühe või tuua esile ühe konkreetse põhjuse, miks hingamistegevus lakkas? Eksperdi vastus: Ei saa.
Siin ongi mic drop. Kui ei saa määratleda, siis ei saa öelda, et hingamispuudulikkus (kopsukelme rebend) tekkis süüdistatava tegevuse tagajärjel. NB! Muid tõendeid pole, keegi ei tea tegelikult, mis juhtus süüdistuses nimetatud perioodil. Rõhutamist väärib muidugi ka MUST-VALGELT juba ekspertiisiakti kirja pandu, et hingamispuudulikkuse tekkepõhjus pole määratav. Ehk jah, võib välja tuua, et see võis tekkida lämmatamise, aga samaväärselt ka ebaõnnestunud elustamise ja ka terviserikke tõttu. Aga valime ikka inimese kohtus loputamise, kuigi ekspert, riigi palgatud ja ametivande andnud inimene, kelle ülesanne on anda uurijatele ja prokurörile teavet asja jätkamiseks, ütleb sõnaselgelt: siin pole võimalik tapmissüüdistusega jätkata, infot lihtsalt pole. PS! See info oli teada juba 11.04.2024.
Kui ekspert on 29.10.2024 kohtus üle kuulatud, siis teatab prokurör, et selle tõendi lünga kõrvaldavad muud tõendid. Tsiteerin istungiprotokolli, kus prokurör kinnitab, et surma põhjustanud asjaolu pole teada:
Prokurör: surma põhjustas hingamispuudulikkus ja verekaotus. Ekspert ei ole osanud hingamispuudulikkuse täpset tekkemehhanismi välja tuua. On pidanud võimalikuks kas kopsude ülepuhumist või hingamisteede sulgemist. Kumb versioon lõpuks tõendatuks osutub, sellele saab prokurör teiste tõenditega tugineda.
14.01.2025 seisuga on selge: muid tõendeid pole; pole millelegi tugineda, pole midagi kohtule esitatud. Ja selgus ka põhjus, miks prokurör valis kahest oletusest lämmatamise ja ei läinud edasi ülepuhumisega (st ebaõnnestunud elustamisega). Ta arvab subjektiivselt nii. Tõendeid pole. See, et ekspert ei saanud välistada näiteks terviseriket või sünnitegevuse ebaõnnestumist – lihtsalt eirame neid fakte, eks.
Ja siis see nabanööri rebimine. Ekspert kinnitab jällegi, et pole võimalik öelda, et nabanööri katkestas ema rebimise teel. Lastearst selgitas, et nabanöör võib ka ise sünnitustegevuse käigus rebeneda. Aga ikka: kuigi seadus kohustab tõlgendama kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, siis jääme truuks alguses pähe pandud klappidele ja nagu kombeks, silmad kinni, puudest läbi.
Sama on ka surnukeha põllule viimise teemal: null tõendit. Ja ometi saab sirge seljaga öelda, et süüdistatav viis. Kuidas seda teha saab, ei ole mina veel aru saanud. Siin polegi pikemalt midagi kirjutada.
Kogu suhtumise, menetluse stiili ning süüdistatavaga käitumise võtab kokku hästi prokuröri küsitud karistuse liik ja määr – NELI aastat reaalset vanglat. “Põhjenduseks”: eripreventiivseid kaalutlusi pole, üldpreventiivsetel kaalutlustel ei saa alla nelja aasta aga rääkida. Lihtsamalt öelduna: tuleb mõista keskmisest oluliselt karmim karistus ühiskondlikel põhjustel. “Üldpreventiivne” tähendab lihtsustatult ühiskonna mõjutamise vajadust, näiteks pannakse selliseid tegusid palju toime ja senised karistamised pole mõjunud (no umbes nii nagu joobes juhtimisega läks, alguses olid leebemad karistused ja hiljem juba väga karmid). Muid põhjuseid pole. Eripreventiivsed kaalutlused = kui inimene on korduvalt süüdi mõistetud, tal on kuritegelikud hoiakud jne (ehk et teda on vaja sellest samast inimesest tingitud põhjustel karmimalt karistada). AGA vaatame korraks seni sarnastes kaasustes mõistetud karistusi: kõige pikem neist on olnud 6 kuud vangistust, osa süüdi mõistetutest said vaid tingimisi ehk ei pidanud päevagi vanglas olema. Kairi viibib vahi all otsuse kuulutamise ajaks täpselt 1 aasta ja 11 päeva. Seega võtab karistuse küsimine ja tema vahi all hoidmine kokku väga hästi suhtumise: põhjendusi/tõendeid karmima karistuse küsimiseks pole, aga küsin ikka. Isegi ajakirjanikud on üllatunud, kui sel teemal räägime: no kuidas ta nii pikalt seal vanglas olla saab?
PS! Kokku läks kohtus umbes 5 tööpäeva, sadu töötunde kümnetel inimestel. Sellest julgelt 3,5 päeva kulus tarbetu ballasti käsitlemisele. Pangakontod, turvakaamerate salvestused, ostutšekid jne. Tunnistajad, kes pole oma silmaga midagi näinud või kuulnud. Asja oleks saanud lahendada puhtalt ekspertiisiakti uurimise ja eksperdi küsitlemisega. Pärast seda oli kõik selge. Sest ükski turvakaamera salvestus, kus on näiteks näha inimest niisama kõndimas, või pangakonto väljavõte ei suuda kohtule anda teavet surma põhjustanud asjaolu kohta. Kuni see jääb teadmata, tuleb õigusriigis mõista inimene õigeks – seda sõltumata sellest, kui palju keegi teda vihkab või kuidas temasse suhtub või kuidas meedia asja kajastanud on.
Vihjan ka: kuigi põlvnemine tuvastati DNA-ekspertiisiga juba 15.03.2024, kulutati pärast seda veel tuhandeid eurosid näiteks särgilt rinnapiima otsimisele ja korduvatele ekspertiisidele. Uuriti vaimselt tervet inimest kompleksekspertiisis. Et siis teate, kuhu ühe uurija jõulupreemia kulus 🙂 Ja kui põlvnemine oli tuvastatud, siis taotleti Marokolt sunniviisilist günekoloogilist ülevaatust – mõni ütleks, et süüdistatava mõnitamiseks ja alandamiseks; mõni ütleb, et juba teada põlvnemise fakt tuleb ikka üle tõendada kümne muu tõendiga.